Meile öeldakse ju ikka, et me ei tohiks end millekski sundida. Tuleks lasta voolul end lihtsalt kanda. Kus lõppeb aga pingutus ülla eesmärgi nimel ja hakkab hambad ristis sundimine? Mis hetkest peaksime mõistma, et ehk on aeg hakata end rohkem motiveerima? Mina ei ole loobuja, küll aga pika kummi venitaja. Täna ma tean miks:))) Kes oled sina?

Sellel hetkel, kui see sinuga juhtub siis ei näe sa võimalusi vaid ainult musta seina. See sein jääbki mustaks-see ei muuda värvi. Küll aga saad sina teha otsuse seda seina enam ühel hetkel mitte vaadata ja pöörata pea sinna, kus ei ole enam seda seina. Ongi teadmatus. See teadmatus on nullpunkt. Kuidas siit edasi astud oleneb juba sinu tahtest. Kui Kanal 2 minu ees uksed sulges olin ka mina üsna pikka aega emotsionaalselt tuim. Jah-tuim ongi õige sõna. Ma ei tundnud hirmu ega valu ega ka rõõmu või viha. Ma olingi lihtsalt tuim. Kui minu ellu ei oleks tulnud minu esimest mentorit, siis ei oleks ma tõenäoliselt ka nii kiiresti püsti tõusnud.

Nendel hetkedel, kus kukume on kõige olulisem leida enda jaoks õige inimene, kes sulle ruttu käe ulatab ja sulle sinu tarkust tagasi peegeldab.

Aitäh saatus. Aitäh kurbus. Aitäh teadlikus ja...