Varu aega, sest seekord läks jutt pikemaks. Jagasin end üsna lahtiste kaartidega ja loomulikult kustutasin juba samal õhtul Live salvestuse Facebookist, et mitte lasta sellel levida valedesse energiatesse.

Live esimeses osas jagan enda ärkamise lugu ja seda, kuidas Covid mind korralikult vaimselt proovile pani, kui meedia mind kogu Eesti rahva ees lihtsalt tühistas. See oli minu vaimne test ja proovile panek. Nimetasin seda protsessi, milles olin siis ligi kaks aastat enda Hinge pimedaks ööks.

Me kõik läbime selle teekonna, kui oleme ärkamas.

Võta siis tassike teed ja hakka kuulama. Ehk on sul seda just hetkel vaja.

Sellel hetkel, kui see sinuga juhtub siis ei näe sa võimalusi vaid ainult musta seina. See sein jääbki mustaks-see ei muuda värvi. Küll aga saad sina teha otsuse seda seina enam ühel hetkel mitte vaadata ja pöörata pea sinna, kus ei ole enam seda seina. Ongi teadmatus. See teadmatus on nullpunkt. Kuidas siit edasi astud oleneb juba sinu tahtest. Kui Kanal 2 minu ees uksed sulges olin ka mina üsna pikka aega emotsionaalselt tuim. Jah-tuim ongi õige sõna. Ma ei tundnud hirmu ega valu ega ka rõõmu või viha. Ma olingi lihtsalt tuim. Kui minu ellu ei oleks tulnud minu esimest mentorit, siis ei oleks ma tõenäoliselt ka nii kiiresti püsti tõusnud.

Nendel hetkedel, kus kukume on kõige olulisem leida enda jaoks õige inimene, kes sulle ruttu käe ulatab ja sulle sinu tarkust tagasi peegeldab.

Aitäh saatus. Aitäh kurbus. Aitäh teadlikus ja vastuvõtlikus. 

Ma elan ja hingan ja loon.

Ma olen täna see, keda ma varem ei tundnud. 

On meeldiv tutvuda. Lets go on.